Äsja täitus mul poolsada aastat… Viis ja null on lihtsalt üks ümmargune number aga ometi… päris hirmutav arv. Hommikul peegli ees seistes näen juba selgeid vananemise ilminguid. Ja siis hakkab mul kiire: näojooga, pilates, õlid ja kreemid… Mõistus pakub välja kõikvõimalikke “igavese nooruse saladusi”, mida nüüd ja kohe on vaja ellu viima hakata. “Hilja, kullake, hilja…” sosistab siis sisemine kriitik. “Paras sulle! Kus sa enne olid!”
Tegelikult olen viimastel aastatel endaga väga heaks sõbraks saanud. Aastatepikkune enesearengutöö on seljataga, leian endas ka siirast enesekaastunnet ja palju positiivset. Aga siiski, ikka libastun… Võibolla just seetõttu puudutavad mind sügavalt sel kevadel järjestikku juhtunud lood: mitu pealtnäha edukat naist ja nende vaikivad karjed, mida keegi ei kuulnud või ei osanud märgata. Nad olid minuvanused… Pika tunneli varjus, kus viimsed valguskiired juba mõni aeg tagasi varjude sügavikku sumbusid… Otsustasid nad lõpuks vabalangemise kasuks.
Meid, keskealisi naisi (ja tegelikult mehi niisamuti), mõjutavad mitmed tegurid — nii bioloogilised muutused kui nende vastuolulisus ühiskonna ootuste ees, pikk psüühiline või füüsiline kurnatus, erinevad kaotused, elamata jäänud unistused. Erinevatest rollidest ja nendega kohandumisest tekkinud identiteedikriis, aastatepikkune enda vajaduste tahaplaanile jätmine. Sügav sisemine üksildus ja vääritimõistmine, hirm nähtavuse ja nähtamatuse ees, ravimata/märkamata jäänud depressioon, ärevushäire, võibolla ka vanad traumad või ealiste hormonaalsete muutustega seotud meeleoluhäired.
Sest “võrdõiguslikus” ühiskonnas toimimiseks oleme me pidanud kohanema naise kehale ebanormaalsete tingimustega. Naise loomulik toimimine on tsükliline nagu kuul, aga ühiskond ootab meilt kalendri täpsuse ja exceli tabeliga “normaalset funktsioneerimist”. Östrogeeni ja progesterooni kõikumine mõjutab meie und, ärevustaset, impulsiivsust, meeleolu, enesehinnangut, keskendumist ja isegi seda, kuidas me ennast tajume. Sageli langevad üleminekuea kehalised muutused kokku ka elu poolt pakutud väljakutsetega. Sest üks pikk peatükk saab läbi: lapsed lahkuvad kodust, vanemad vajavad rohkem hoolt, meie partnerlussuhted muutuvad või lagunevad, ka meie tööalane roll võib muutuda. Ja küsidki endalt: “Mis minust nüüd küll saab?Kui ma enam ei kanna kõiki neid rolle… Kes ma olen?”
Mulle kangastub pilt kuninglikust naisest peegli ees. Mitte sellest kurjast võõrasemast, vaid Lumivalgekesest, kes on nüüd ise kuninganna seisusesse kroonitud… Kelle küürimised ja teenimised on ootamatult otsa saanud ja kes võib nüüd julgelt puhata, oma täies ilus ja võlus, ehedalt iseendana. Kas ta oskab? Puhata?
Või liblikate kuninganna – Monarh. Need kuninglikud liblikad on tohutult paindlikud ja vastupidavad. Aastasadu on nad lendanud hoovuste tuksel mandrilt mandrile, trotsides tuisku, vihma ja tuult. Ja kui täiskasvanueas on monarhliblika eluiga umbes 4–5 nädalat, siis rändpõlvkond võib elada kuni 8 kuud. Kujuta nüüd ette, et see sama liblikas, kuninglikest kuninglikeim, vaatab elu kõverpeeglisse ja näeb seal vaid oma viledaks kulunud tiibu. Tegelikult vaatab ta end läbi aastatepikkuse kurnatuse filtri, kus kõik tundubki hallides varjundeis närb.
Oma töös märkan ma liiga sageli, kuidas paljud imelised naised ei näe ise oma ilu ja väärtust. Millised intelligentsed ja targad naised, tohutu sisemise potentsiaaliga… Kuid ühiskonna ootustele vastavalt on nad olnud aastaid süsteemsetes rollides ja suunanud oma väekuse ühiskonna, kultuuri või perekonna vajaduste teenimisele. Ja pole harjunud ennast vaatama iseenda silmadega.
Kui oled aastaid andja rollis — ema, perenaise, kaaslase, hoolitseja, kolleegina — siis pidevalt teistele toeks olles õpidki nägema oma väärtust vaid läbi “kasulik olemise” filtri. Ja kui su keha väsib, hingejõud raugeb või vana identiteet lihtsalt enam ei tööta, võib küsib sisehääl: “Kui ma enam ei jaksa olla see, kes ma olin, kas ma olen siis ikka veel väärtuslik? Kas ma olen piisav kui ma lihtsalt olen… sellisena nagu ma päriselt olen?“
Siiani oled sina olnud see, kes muudkui märkab, hoolib, korraldab, toetab, loob ja hoiab. Ja nüüd oled sa äkki vaba. Nii seisadki peegli ees… ega tunne enam ennast ära. Ometi oled just sellesse ikka jõudes kogunud endasse tohutul hulgal sisemist tarkust – elukogemust ja elusügavust. Kui kultuur peegeldab sulle eelkõige nooruslikkuse ideaale, pidevat produktiivsust ja “välise vormi standardeid”, siis küpsus näib nähtamatu ja enesestmõistetav, isegi sobimatu vahel. Sa võid ju olla potentsiaali ja väega täidetud, kuid kui maailm ei peegelda seda sulle tagasi, siis sa ise ka ei märka seda.
Siis ühel hetkel peatudes sosistab su sisemine kriitik sinu enda sõnadega peeglile:
Kas “kõlblik kuni” ongi nüüd läbi? Kas maailm üldse vajab mind enam? Kas mul on üldse veel mingit väärtust?
Ja sellel, kes peeglist vastu vaatab, peegeldub silmis haihtumise hirm. Mitte ühiskonna ja iluideaalidega seoses, vaid ka iseenda silmis. Nüüd tõstab sisemine kriitik ülbelt pea ja leiab nähtus kõikvõimalikke vigu või vajakajäämisi. Sosistab kõrva igasugu inetusi, mida sa oma parimale sõbrale ja vaenlasele eluski ei ütleks… Kuid sisemine kriitik ei teki tühjast kohast. Sageli on see pikka aega kujunenud ja tugevamaks kasvanud: kellegi teise hinnangutest, ammu iganenud ühiskondlikest sõnumitest, põlvkondadeülestest perekondlikest ootustest ja soorollidest, samuti halbadest kogemustest, kaotustest,süütundest või läbipõlemistest. Sinu sisemine turvasüsteem ühel hetkel lihtsalt enam ei allunud, võttis märkamatult juhtimise üle ja nüüd piitsutab sind. Ta oskab hinnanguid anda, teistega võrrelda, hukku ja häda ennustada. Aga ta kõneleb harva tõtt. Ja tõde võib olla hoopis, et sul polegi “kõlblik kuni” silti. Sa oled lihtsalt jõudnud oma kõige ausamasse ja avaramasse eluetappi, su rollid muutuvad ja maskid langevad. Jah, su pakend ei müü enam nii kergelt kui varem. Ja see võib olla päris valus taipamine… eriti kui oled kõik välisele üles ehitanud… Aga samas on see ka väga väekas. Sest nüüd avastad sa oma tõelise olemuse. Sa avastad, et nüüd (40+, 50+, 60+ aastasena) on sul midagi, millest sa noore tüdrukuna unistadagi ei osanud. Sul on:
- kirev ja äärmiselt hinnaline kogemustepagas
- tagantjärele tarkus ja oskus näha valedevõrku ja mustrite taha
- parasjagu empaatiat, aga ka selgem piiritunnetus ja võimekus öelda “ei”
- julgus olla “mina ise” ja luba mitte kõigile meeldida
- lisaks kiiretele lahendustele ka oskus luua pause, kohaolu ja sügavalt tähenduslikke hetki
- avaldada oma andeid ja jagada elutarkust, mis mida nooruke elu ei saa asendada.
Nagu muinaslugu inetust pardipojast: Ta muudkui vaatab ennast veepinnalt… võrdleb teistega… tunneb tohutut südamevalu ja häbi, et ta kuidagi ei sobitu… et temas on midagi totaalselt valesti… et ta pole piisav… piisavalt ilus, valge, kergejalgne, särav, kuninglik, julge, õige jne.
Aga ta ei tea. Ta lihtsalt ei tea… Et kogu selle kohmetuse, ebakindluse, otsimise, sobitumise, pideva tõestamise, kuuluda püüdmise, üksilduse ja valukoorma all… küpseb omas rütmis ja loomulikult üks kuninglik luik. Oh, avaks vaid keegi ta silmad… Räägiks talle tõde! Aga Elu ootab oma hetke. Sest kõik vajab koorumiseks aega. Ja muna, et selles olev elu säiliks, saab avada vaid seestpoolt.
Tead, mulle tundub, et just selles ülemineku etapis hakkab naise silmadelt langema miski, mille ma enda jaoks nimetasin kollektiivseks kaeks. See langeb kiht kihi haaval ja roll rolli haaval. Kae, mis on su nägemist piiranud ja lasknud sul, alates haavatavast teismeeast, näha ennast vaid teiste pilgu läbi. Läbi ühiskonna, iluideaalide, erinevate rollide ja alalise küsimuse filtri: mida minult nüüd vajatakse? kuidas ma pean nüüd olema?
Võibolla peabki nii olema, et alles siis kui kehatasandil kasv peatub või taandub, hakkame me märkama ka oma hingetasandi küpsemist. Võibolla on Jumalal siin olnud varuks mingi suurem ja sügavam mõte, millest ma praegu veel aru ei saa…
Läänemaailm ülistab noorust, imetleb värskust, viljakust, kiirust ja produktiivsust, siledust ja efektiivsust. Meil on tõelistest eeskujudest tõsine puudus. Kuidas siis õppida naisena armastama ennast ka siis, kui sa ei õitse enam teiste pilgu jaoks? Ma olen selle järele nii palju igatsenud. Kahjuks oleme ühiskonna arenedes läbi lõiganud iidsete hõimude traditsioonid, kus vanad naised õpetasid siiralt ja südamest südamesse noori tüdrukuid. Kus müsteeriumid ja siirderiitused olid naise (ja ka mehe) elu igapäevane osa. Ja sellepärast me olemegi nüüd üksi ja üksildased selle suure puntraga nimega Elu. Me peame ise ja omaette siirduma… Ja kannatame tuhudes, kus vana mina enam ei mahu enam selga. Aga uus mina ei ole veel lõplikult koorunud. Ja siin, sünnikanali sees on palju pimedaid urkaid. Omajagu leina ja iganenud rollide kõdunevat lõhna.
Mõtlen oma armsale kehale ja ka tema kõikidele imelistele, kuid ka valulistele kogemustele noore neiu, ema, armastaja, ka keskeas naisena… Neile hetkedele, kus olen oma kehale vastu töötanud, seda survestanud ja piitsutanud, vägistanud ja tühistanud… Segadusele minu sees kõigil neil kriitilistel hetkedel, kus keha pole enam jaksanud, on tahtnud alla anda või ongi murdunud, pole jaksanud kõiki valikuid läbi seedida…
See on sama müstiline nagu sünnitus. Ainult naine saab sellest aru, ainult naine mõistab lõpuni… Isegi kui ta pole päriselt lapsi sünnitanud… See valu on temas ikkagi. Mingil viisil lõpuni kogetud, varem või hiljem. Mulle tundub, et menopausis naine sünnitab iseennast. Täiesti uus peatükk. Kus ei küsi enam: Kas ma meeldin? Kas ma olen piisav? Kas ma sobitun? Vaid hoopis:
Kes ma olen siis, kui ma enam ei pea kellelegi midagi tõestama? Kes ma olen, kui vanad rollid langevad? Kes ma päriselt olen? Aastaid olen sa vaadanud ennast läbi teiste silmade. Läbi ühiskonna ootuste. Läbi iluideaalide. Läbi partneri pilgu. Läbi laste vajaduste. Läbi tööandja ootuste. Läbi küsimuse: mida minult vajatakse?
Nüüdsest see pilk enam ei tööta. Peegel pestakse puhtaks… Ja kui see võib alguses tunduda kaotusena, siis võib sellest tegelikult saada su kõige suurem ärkamine. Sest peeglis ei seisa enam tüdruk, kes otsib koguaeg kinnitust. Seal seisab üks kuninglik olend – elu ime ise. Naine, kes on armastanud ja kaotanud. Läbi põlenud ja taastunud. Kukkunud ja tõusnud. Loonud ja kandnud erinevaid maailmu oma õlgadel. Ja võib-olla esimest korda oma elus… näinud ennast päriselt. Mitte murtud tiibadega liblikana. Vaid tõelise ellujääjana: Sõdalasena, Teadjanaisena, Emana, Kuningliku Olendina, kes teab, et tema vägi ei sisaldu siledas nahas, pringis kehas ega lõputus jaksamises. Tema vägi elab Kohalolus, Tarkuses, Elusügavuses ja selgetes piirides, kaastundes ja vahedas tões.
Ja siis saab su kriitikust liitlane, kes ütleb üsna selgel häälel kusagil kuklaõnaruses: “Ära kanna veel ennast maha. Usalda protsessi, sest sa ei närtsi, vaid koorud… Sa sünnid nüüd iseendana iseenese kaudu. Ja kui sa julged sellest läbi minna, siis ma luban sulle, et ühel ilusal hommikul vaatad sa uuesti peeglisse… Ja sind ei huvita: Kas ma olen veel ilus? Kas ma olen veel piisav? Kas ma olen veel vajalik? Vaid sa märkad ja taipad: Issand… Appi!.. Uskumatu!.. Imetlusväärne!.. Päriselt!.. See olengi mina!.. Jah, selle ma võtan!!!
….
Aga neil hetkedel, kui sa seisad peegli ees, ega tunne ennast ära… Kui su mõtted on muutunud süngeks, pingeliseks, korduvaks ja üksildaseks, siis ma palun sind, ära jää nendega üksi! Palun räägi kellegagi, kes saab sinu jaoks sel hetkel olemas olla. Sind hoida, kasvõi lihtsalt kohal ja olemas olla. Olgu siis lähedane, sõber, kolleeg või täitsa võõras, mõni spetsialist, terapeut, perearst, kriisinõustaja — keegi kes sel hetkel kuulab ja toetab. Ka siis kui sa ei tihka või ei ole sellega harjunud. Ka siis kui sa ise oled harjunud alati hoidja ja kuulaja rollis olema. Just siis ka!!! Sest hoidjad vajavad samuti hoidmist. Ja kui sa tunned, et see jääb raha taha… Ka siis helista, kirjuta… Elu ei saa rahanumbrites mõõta… Hingehoidja on sinu alati jaoks olemas.
Palun luba end aidata ja palun usalda end Elu embusesse! Koos saame sellest kanalist läbi. Kuni sa koorud ja ennast päriselt nägema hakkad. Kogu oma ilus ja kuninglikkuses, nagu sa siia ilma päriselt sündisid.