Kas tead, et inimese pisarad sisaldavad loomulikku valuvaigistit, mis on tugevam kui morfiin? Et nutmisega vabastab keha stressihormoone, mis parandab enesetunnet ja võib isegi valu leevendada? Et loomad ei tooda seda ainet, ainult inimene? Lugesin ühest artiklist, kuidas Stanfordi ülikooli teadlased uurisid välja, et nutmine tugevdab immuunsüsteemi ja alandab vererõhku. Seega on nutmine keha viis stressihormoonidest vabaneda ja ennast tervendada.
Aga tegelikult tahtsin ma mõtiskleda hoopis leinast. Mõtisklesin siin, kas lein on tunne või seisund ja jõudsin järeldusele (erinevate artiklite abil), et see on seisund, mis võib endas kätkeda erinevaid tundeid. Lein võib olla sügav transformatiivne kogemus, võib muuta inimest ja tema suhet iseendaga. Meie enesetaju võib muutuda, kuna sageli just leina kaudu hakkame me ümber hindama ja mõtestama seda, mis on olnud, ja otsima oma elule uut tähendust. Filosoofiliselt lähenedes võiks siis öelda nii, et lein on kohtumine iseenda muutunud versiooniga. Ja nii mõeldes pole pisarad ehk pelgalt emotsiooni väljendus, vaid ka omamoodi “looteveed”, mis aitavad meil üle lävepaku sellesse uude versiooni astuda. Kujundlikult juhatavad just pisarad keha “sünnikanalisse” ehk sinna, kus vana “mina” enam ei kehti, aga uus ei ole veel täielikult sündinud. Mõtlesin tagasi oma kogemustele ja minu mälestustes on just lein avanud mulle kontakti Elu Enesega. Lein kõneleb kaotusest ja selleks ei pea vahel keegi surema, vaid leinata võib ka suhet, mingit eluetappi või elamata jäänud etappi jne. Minu jaoks on olnud lein lahustumine (midagi minus suri), tunnistamine (mis oli päriselt oluline) ja ümbersünd (kelleks ma nüüd saan). Kõlab nagu metamorfoos liblikal – sugugi mitte mugav ja mõnus koht, kus olla. Siiski on see kujund andnud mulle rasketel hetkedel lootust, et sel kõigel on suurem eesmärk. Et ühel päeval kookon avaneb ja ma sirutan oma tiivad… Olemine ise laseb lahti ja loob ruumi uuele tähendusele. Ja pisarad pühitsevad seda muutust, on hea kui saab ennast tühjaks nutta, või tühjaks jooksnud ruumi uuesti täita? Aga võib-olla seepärast ongi paljudes iidsetes traditsioonides pisarad pühad – nad kannavad meid läbi muutuste värava. Aga leinajale seda rääkida ei saa… Sest see on tagantjärele targutamine ja alles liblikana saad sa jagada kogemust soojast kevadpäikesest.
Lein kui läveseisund?
Minu jaoks on lein läveseisund (lad.k liminaalne). Selle mõiste võttis laiemalt kasutusse šoti antropoloog Victor Turner, kes uuris erinevate rahvaste üleminekuriitusi. Frantsiskaani munk isa Richard Rohr on seda kirjendanud nii: “See on periood, kui oleme (millegi) vahel, oleme ühest toast lahkunud, kuid pole veel järgmisse tuppa sisenenud, mis tahes paus eluetappide, usu, töö, armastuse või suhete vahel. See on armuaeg, mil me ei ole kindlad ega oma kontrolli, see on periood, mil võib juhtuda midagi tõeliselt uut. Oleme tühjad, vastuvõtlikud, otsekui puhas leht, mis ootab uusi sõnu.” Turneri järgi on igas sügavas muutuses kolm faasi: eraldumine (vana seisund laguneb), lävi ehk liminaalne faas (vahepealne, määratlematu olek) ja taasühinemine (uus identiteet või vorm). Lein pesitseb selles teises faasis.
Seega on läveseisund ruum, kus: sa ei ole enam see, kes sa olid, kuid ei ole ka veel see, kelleks sa saad. Selline väga ebamugav koht, millel pealtnäha puudub kindel tähendus, kus meie identiteet on “avatud”, aeg võib tunduda veniv või katkendlik ja isegi meie oma keha võib meile tunduda võõras. Ja sellises seisundis mingi osa meist alati leinab ka iseennast: seda osa, mis lahkus koos kellegagi või lagunes sootuks koost. Kus midagi meis muutus pöördumatult, lõplikult ja igaveseks. Seepärast tundub mulle, et läveseisundis ei leina me ainult kaotatud inimest, suhet või olukorda, vaid ka omaenda varasemat “mina”, mis koos sellega eksisteeris.
Ja kui lein on läveseisund, siis ei ole see kindlasti “probleem”, mida on vaja või üldse saab kiirelt ravida või lahendada, vaid see on ruum, kus inimene kohtub Pühaga ja kus sünnib uus Mina- uus tähendus. Kui vana tähendus laguneb (näiteks: “kes ma olen suhtes selle inimesega”), siis uue tähenduse tekkimiseks ongi vaja pausi. See on tohutu sisemine segadus aga ka vaikust täis hetk, kus mitte midagi ei ole enam kindel ega defineeritud. Ja see “mitte-midagi” on väga loov ruum.
Ja mulle tundub, et pisaratest on palju kasu, et keha saaks sujuvalt “siirduda”. Ja selle sünnitusvalu taga on sageli valus tõdemus, et miski minus pole enam see, mis enne oli – aga ei ole veel ka see, mis saab olema. Aga see sama valu, mis teeb selle seisundi nii raskeks, annab sellele ka väärtuse: valu avab “sünnikanali” vanast vormist väljumiseks, kaotuses peitub potentsiaal uuele ja “ma ei tea” loob alati ruumi sisemisele aususele ja autentsusele. Sest nii ongi – me ei tea, mis saama hakkab. Ääretult ebamugav olukord ja nii mõnigi püüab siit kiiresti välja saada, “liikuda eluga edasi”. Kuid nagu sünnituse juures, valel hetkel survestades võid sulgeda sünniprotsessi. Ja pikendada agooniat. Seega, mulle tundub, et mida teadlikumalt sa suudad selles vahepealsuses olla, seda sujuvamalt saab uus “mina” sündida. Tundub lihtne aga vajab palju julgust, et eneselt küsida: “kas ma julgen olla siin, selles kohas, kus ma veel ei tea, kes ma olen ja mis saab edasi?”
Kuidas siis toetada ennast
või oma lähedast
selles läveseisundis?
Ennekõike luba sel segadusel ja “vahepealsusel” olemas olla. Läveseisundis olija ei vaja kiireid lahendusi, Elu ja Aeg (ja Jumal, kui vaid usud) hoolitsevad lahenduste eest. Leinaja vajab ainult hoidvat ja hinnanguteta ruumi, kus uus versioon temast saaks turvaliselt sündida. Ja kujundiga edasi mängides – mõnes mõttes on ta sama haavatav kui laps sünnikanalis. Kuid samal ajal ka visa ja võimas, nagu Elu, mis paisu taga valla pääsemist ootab. Mulle tundub, et läveseisundis olles oleme me omamoodi kaitse all, siin peitub jõud, et sellest kõigest läbi minna. Aga see on vaja kõigepealt ära tunda. Seepärast ma julgen öelda, et just SELLES SEISUNDIS on Jumal meiega. Me lihtsalt ei taju seda. Või tajume… Kuidas keegi.
Minu arvates on üks suurimaid takistusi ja pingeallikaid surve (nii väline kui sisemine), nagu me peaks kohe teadma: kes ma nüüd olen, kuhu ma liigun, mida see kõik tähendab ja mis saab edasi? Aga minu jaoks tähendab läveseisund, et sellest piisab, et “Ma ei tea” on hetkel kõige õigem koht. Sõnades võib kõlada ka: “Ma olen muutumises. Ja sellest hetkel piisab. Ma ei pea seda kiirendama ega survestama.”
Too tähelepanu peast südamesse ehk mõtetest kehasse
Lein kipub meid peas kinni hoidma, mõtted vuravad pidevas analüüsiprotsessis: “miks?” Minul vähemalt on nii. Võibolla leinab igaüks oma moodi. Aga kui mu keha on parajasti üleminekufaasis, siis vajab see kohanemiseks aega. Keha toetamiseks on olemas mõned lihtsad praktikad. Olen ennast keerulistel hetkedel nendega aidanud:
-
- jalutuskäigud looduses. sest kõndimine teeb alati head, mõnikord ka jooksmine või aias toimetamine
-
- luba endal nutta, lahinal ja südamest (parim on seda teha kellegagi koos)
-
- kui vähegi on jaksu, siis hoolitse oma keha eest ja püüa jätkata igapäevaseid rituaale nagu hammastepsu ja juuste kammiminevõi voodi sättimine. Need aitavad sul hoida kontakti olevikuga ja annavad märku, et elad edasi.
- Püüa olla võimalikult hooliv ja küsi endalt: mida mu keha praegu vajab?
- leia endale keegi, kes saab sind toetada, kui sa ise ei jaksa enda või kellegi eest hoolitseda.
Väikesed isiklikud rituaalid aitavad hüvasti jätta, muutusega harjuda ja usaldada. Rituaalid ei lahenda leina – aga need annavad sellele koha, kus see saab eksisteerida. Selleks näiteks: süüta küünal; kirjuta kiri lahkunule või sellele “vanale minale”; kirjuta endast välja nii palju kui tuleb. Kui ei tule, siis puhka ja kirjuta uuesti; hoia mälestuseks alles mõni ese, mis sinu jaoks sümboliseerib seda, mis oli ja annab sulle turvatunnet
Sageli arvatakse, et lein tähendab lahti laskmist. Aga mulle tundub, et kusagil transendentsel sügavamal tasandil tähendab see suhte muutumist, mitte kadumist. Öeldakse, et teatud neuronühendused meie ajus on kohanenud suhtlema meid pidevalt ümbritsevate inimestega. Mis siis, kui see ühendus jääb ka siis kui nad on surnud? Võibolla hoiavad ühised geenid, veri, lapsed jne ühendust, lihtsalt teistsugusel viisil: mälestustes, tänutundes, asjades, lauludes, lõhnades või maitsetes. Selles, mis toob meid oma nähtamatul ja ajatul viisil taas üksteisele lähemale, lihtsalt mingitel uutel tasanditel? Ma vahel küsin endalt: “kuidas see suhe minus edasi elab? Millisel kujul?” Siis ühtäkki ei olegi see enam totaalne tühjus, vaid ümberkujunev side lahkunuga.
Kuidas siis toetada leinajat? Kuidas teda aidata?
Oluline on endale teadvustada, et sa ei saa teist inimest läveseisundist väevõimuga välja tuua. Ta peab sellega ise hakkama saama. Kiirustamine, hinnangud ja lohutamine (see läheb mööda, elu läheb edasi, pole hullu, sa saad hakkama jne) ainult takistavad ja lukustavad tema üleminekut. Sina saad lihtsalt olla ja hoida ruumi, et tema saaks selles ruumis turvaliselt oma tundeid integreerida. Ja sellest, et sa ei jäta teda üksi, tegelikult piisab. Suurim abi, mis sa saad talle anda: “Ma olen siin. Sa ei pea seda üksi kandma.” Sageli piisab vaiksest koosolemisest, käe hoidmisest ja kuulamisest, juttu katkestamata.
Ehk siis kui leinav inimene tahab jagada, siis lihtsalt ole ta kõrval, kuula ja peegelda, kuid ära tõlgenda, ära anna tähendust ega hinnanguid, ära püüa lahendada. See aitab tal ise oma kogemust kanda, seda tõrjumata või alla surumata. Sageli kardame me “minevikku avada”, et kogemata mitte haiget teha. Aga tegelikult vajab lein tunnistamist ja kinnitamist, et see, mis oli, oligi päriselt oluline.
Sa võid talt näiteks küsida: “räägi mulle, mida sa (selles suhtes) kõige rohkem igatsed?” Ja lase tal jutustada, kui ta tahab. Hoia väärikust – nii suhte, leina kui leinaja oma.
Süsteemsest perspektiivist on läveseisund hetk, kus vana tasakaal on lagunenud ja uus ei ole veel tekkinud. See mida sina saad pakkuda – nii endale kui teistele – on ruum, kus see uus tasakaal saab loomulikult ja survestamata kujuneda.
Toetavad või kahjulikud rituaalid?
Sageli saavad rituaalidest harjumused. On oluline vahe, kas rituaal avab ruumi muutusele või hoiab meid mingis takistavas mustris kinni. Vahel võivad algselt igati toetavatest rituaalidest saada ka alateadlikud ellujäämisstrateegiad ja vältimistehnikad. Alguses teenivad nad meid hästi, kuid aastate jooksul kujunevad neist piirangud. Näiteks kui me ei suuda vanadest mustritest ja mälestustest lahti lasta ning kipume neid kuhjama asjade, vabanduste või elamata elu näol. Ehk ripume ikka veel kramplikult oma lagunenud identiteedi küljes? Kuidas siis teha vahet, mis on kahjustav ja mis elujaatav?
Kas kaldud liiga sageli nostalgiasse? Või takerdud pidevalt mingisse tunde, mõtte- või käitumismustri rägastikku? Võibolla oled tähenduse juba unustanud ja sooritad seda rituaali puht harjumusest? Ja lähemal vaatlusel märkad, et see tegelikult täna enam ei toeta sind, vaid pigem hoiab tähenduslikult ja täiel rinnal elamast? Kui lubame endal ausalt tunnistada, mis see oli, mille ma päriselt kaotasin, siis suudame selle ühel hetkel vabaks lasta ja leiame uue tasakaalu. Üks viis kahjulikul ja kasulikul vahet teha on küsida: “Kas see (harjumus, rituaal, mõte) toob mulle leevendust või hoiab mind minevikus?” ja “Kas see täna ka veel toetab mind või on see oma ülesande täitnud ja ma võin selle nüüd tänuga minevikku jätta?” Kui sa märkad, et see justkui tõmbab sind tagasi, siis on ehk aeg valida midagi teistsugust, mis viib edasi. Või vähemalt aitab tänasega toime tulla. Jah, see on mugavustsoonist välja aga vabastab tohutult ressurssi sellele, milleks sul praegu aega ja jaksu ei jätku, aga mida sa sisimas ammu teha oled igatsenud.
Alati ei pea kõike maha kandma ja unustama, aga sa saad õppida, kuidas need mälestused sinus toimivad ja kas nad juhivad sind või moonutavad sinu kontakti iseendaga. Luba endal mäletada, kuid samas ka märgata, kuidas sa oled nüüd muutunud. Loo endale uued rituaalid, mis avavad ruumi mineviku integreerimiseks ja aitavad sul vaadata ka tasapisi tulevikku.
Mõned inimesed võivad leinata aastaid ja see on normaalne, kui ei sega su igapäeva elu. Ebatervislikuks muutub lein siis, kui see takistab sind funktsioneerimast, kui sa ei suuda enam üldse edasi liikuda, või kui takerdud ringlevatesse sundmõtetesse ja kaotad seose reaalsusega. Siis ongi oluline endale teadvustada, et sa viibib selles vahealas – läveseisundis. Ja küsida endalt näiteks “Mis on see, millele ma kohta veel hoian?” või “Kuidas ma saaksin ennast toetada siit nüüd edasi liikuma – tasapisi ja sammhaaval?” Kui tunned, et raskus ei kahane, kurbus ei lähe üle ja üksi ei jaksa, siis küsi professionaalset abi, näiteks leinanõustajalt või hingehoidjalt, kes aitab sul seda üleminekut järgida ja toetab sind.
Lein on täiesti normaalne ja eluterve viis muutuste ja kaotustega toime tulla. Sa ei ole katki, isegi kui sa ei tea, kes sa praegu oled. Sa oled lävel. Ja läveseisundis ei olegi vastuseid – siin on ainult hingamine, kohalolu ja aeg. Usalda seda: isegi kui sa ei tunne veel uut pinda oma jalge all, on sinu sees juba alanud muutus.
Ja tea, et Sa oled piisav ka siis, kui oled poolel teel. Sa oled piisav ka siis, kui sa veel leinad.