Rannal on alati tuhandeid lugusid varuks.
Kui tähelepanelikult kuulata, siis on meri üks suur jutupaunik.
Eriti tuulise ilmaga… Tuul kannab sõnumid edasi ja sosistab sulle otse kõrva sisse.
Ja vahel läheb kogu lugu kurtidele kõrvadele.
Kuid meri on kannatlik. Järgmine kord jälle…
Seepärast ongi vahel tunne, et kõik oleks justkui juba olnud…
See sama juhuslik mõte, taju või tunne…
Sama lugu. Mis juhuslikult puudutab.
Sind… Mind… Juhuseid, mis muutsid kõik.
Ja siis taipad, et juhuseid ei ole…
Elu ise on üks suur “Püha juhus”.
Ja selle Juhuse tahtel sünnib kõik.
Siis lahustub või laguneb…
Ja sünnib taas.
Ja nii üha uuesti ja uuesti.
Juhusest juhusesse…
Juhuslikult või juhuse tahtel.
Sest Juhus mängib Saatusega pokkerit.
Ja panused on kõrged.
Kõik sõltub meie valikutest ja otsustest.
Kellegi “Jah” või “Ei” võib määrata kellegi Elu.
Ja ka see, kuidas keegi vastab… Või ei vasta.
Või vastab Elu ise.
Läbi erinevate Juhuste.
Ning see kõik annab elule värvid. Nagu vikerkaar… Mis pooljuhuslikult kõige eredamal vaimustuse ja taipamise hetkel sirutab end poolkaarena üle mere.
Ringutab laisalt ja naeratab oma irvikkassi naeratust, mis laguneb sel samal hetkel, kui pistad “juhuslikult” käe taskusse, et haarata ruttu telefon ja pilti teha.
