Mõnedest Hetkedest tulebki üksi läbi minna. Need Hetked viivad meid rännakule meie endi sisemistesse keerdkäikudesse.
Need on väga üksildased Hetked. Vahel puudub ka laternahoidja, sest käed ja süda värisevad ja valgustkartvaid varje on liiga palju.
Ometi on need Hetked kõige suuremaks valgustajaks meie edasisele teele. Nendes hetkedes tunneme, et me pole kunagi üksi.
Et meid on enam kui MINA.
Et oleme multidimensionaalsed olemid.
Ja seda taibates lööb kõik helendama ja helisema. Nagu sädelev kelluke, plahvatab Supernova. Ultraheli ja ultravalgus, meie tõeline olemus – MINA OLEN.
Mulle tundub, et võibolla me igapäevaselt tunneme vaid oma MINA. Ja meie Elu Ülesanne on õppida tundma OLEN aspekti endas. Kogu meie elu ongi nende kahe ühenduse otsimine.
See OLEN on läbipaistev – VAIKUS.
Suur Püha Puhkepaus…
Sellepärast ongi seda nii raske leida.
Ja sellepärast sukeldumegi pimedatesse katakombidesse. Et sinna pisut valgust heita ja läbi varjude nägijaks saada.
Ometi on pimestav valgus see, mis selle nähtamatu VAIKUSe lõpuks nähtavale toob.
Toimub kõrvadele kuuldamatu Plahvatus ja illusoorsest ning pealtnäha igavesest Purgatooriumist saab Põletav Pühamu.
Valu vaigistab kõik varjud, tunded puhkavad, elekter on kõikehõlmav.
Ja ses Sädemes sünnibki Kontakt.
SIIN ma siis NÜÜD olen. Võibolla vaid Hetkeks, sest järgmisel torman taas juba homsesse, ruttan ajas ette. Mõte on ju nii rikkalikult isepäine. Nagu aatomik, teda juba ei vaigista.
Ometi… MA OLEN. Sest muud ses Hetkes ei ole. Või on?
MINA siin ja OLEN nüüd, läbi aegruumi Keskpäikseni välja. Lihtsalt Kohal ja kõiketeadev. Mäletan ja olen jäägitult lummatud meie kokkuleppest.
Et oled alati mu kõrval ja tuletad mulle meelde, kui kipun unustama…
Et SINA OLED ja MINA OLEN!
Et me oleme ses olemises ÜKS!
Nüüd, Alati ja Igavesti.
Nii ON ja OLGU nii.
Averum