Ma mõtlen… Et tervik sõltub lugematutest erinevatest detailidest, mustritest, värvinüanssidest, sagedustest ja varjunditest,
kontrastidest ja hägusustest,
veel paljust muust hoomamatust, nähtamatust ja hääletust.
Siis võib ju nii olla, et ka üksikindiviid,
tema sotsiaalne,
hingeline, vaimne areng, tema kasvamine ja eksisteerimine on võimalikud vaid inimkonna lahutamatu osisena/osana – traditsioonides ja süsteemides,
suhtlemis- ja käitumismustrites, dünaamikates ja stagnatsioonides, peegeldumistes ja murdumistes,
põrkumistes ja põimumistes, kooseksisteerimises?
Ning me oleme üksteisest eksistentsaalselt sõltuvad, ühe elava organismina – Üks Inimkond.
Kas sel juhul piisab lihtsalt olemasolust?
Kui iga üksiku inimhinge väärtus, olemus ja tegevus on elutähtsad tervikule ja selle arengule?
Sest oma illusoorses tühisuses ja eraldatuses, me seda sageli ei hooma.
