Vahel, hommikul ärgates, kummitab mul peas mingi lauluviis. Ja annab päevale teema, mille üle mõtiskleda. Tänagi ärkasin ühe vana looga. Meloodia ümises kõrvus, aga sõnad ei tulnud meelde. Võttis pool päeva, et üles leida… Duran Duran ja “Come undone”.
Eesti keeles kõlab refrään umbes nii: Keda sa vajad? Keda sa armastad? Kui murdud või laguned koost?
LIP-meetod õpetab, et emotsioonid on meie liitlased ja ka kõige raskemad neist sisaldavad eluenergiat. Aga selleks peab vahel vaatama otsa ka oma varjudele. Ka sisemine konflikt võib olla ellujäämiseks vajalik. Kui sa peidad keerulised tunded vaiba alla ega luba endal aegajalt vaikuses istuda, võivad traagelniidid hakata dikteerima su mõtte- ja käitumismustreid. Allasurutus võib peituda enamat kui tänane kogemus. Seal võivad kajada eelnevate põlvkondade lugulaulud: väljendamata hirmud; tunnistamata leinad; täitmata igatsused, purunenud lootused jne. Kui ma luban oma haavadel siiralt valutada, hakkavad ka nähtamatud traagelniidid ilmsiks muutuma ja ma näen valu taha. Kuni see, mis vajas märkamist, rahuneb. Nii nihutan ma end taas paar sammu hingele lähemale. Sest lisaks aja- ja ruumitajule tajume me veel üht mõõdet – läheduse mõõdet.
Neuroteadlane ja leinauurija Mary-Frances O’Connor kirjeldab raamatus “Leinav aju”, et aju loob lähedaste inimestega seoses teatud “GPS-kaardi”. See kaart ei hõlma ainult seda, kes see inimene on, vaid ka seda, kus ta meie elus asub, kuidas me temaga seotud oleme, millal võime temaga kohtuda või tema peale loota. Isegi kui see oluline inimene sureb või side temaga katkeb, püsib see kaart ajus veel pikka aega. Just seetõttu võib leinas või suhte katkemisel tekkida tunne, nagu oleks maailm nihkunud paigast või meie totaalselt eksinud.
Aga võibolla saab seda mõtet laiendada ka suhtele iseendaga? Kui aju kogeb lähedust ruumiliselt, siis võib ju ka endast eemaldumine tekitada eksinud olemise kogemuse? Väliselt võib kõik ollagi endine, kuid sisemiselt puudub orientiir ja kompass on rikkis.
Süsteemsest vaatevinklist kujuneb meie identiteet suhete kaudu. Me õpime ennast tundma läbi kuuluvuse, peegelduste ja ühenduste. Kuid sama oluline on meie sisemine suhe iseendaga. Ja kui katkeb kontakt oma tunnete, vajaduste, keha või sügavama olemusega, võibki inimene kogeda midagi, mida sageli kirjeldatakse üksinduse, tühjuse või eraldatusena. Ega üksindus ei tähenda alati teiste inimeste puudumist. Inimene võib tunda end väga üksildasena ka rahvast täis ruumis või ka oma lähedastega, kui ta ei tunne tõeliselt ühendust ega saa ennast siiralt ja usalduslikult väljendada.
LIP-meetodi praktikuna olen märganud, et kui hülgame oma tunded või mõne olulise aspekti endas, siis varsti poeb see osa meis sügavale varju. Meie aju registreerib selle ühenduse katkemise sarnaselt lähedase inimese lahkumisele – meis tekib igatsus, rahutus või tunne, et midagi olulist on puudu. Ja siis tajume me eraldatust mitte ainult teistest lahus olles, vaid ka siis, kui oleme iseennast hüljanud. Meis võtab võimust eksistentsiaalne üksindus.
“Hei, laps, jää metsikumaks kui tuul ja puhu mind nutma” kõlab ses hommikuses laulus… Sageli õpetatakse enesearmastust läbi positiivse mõtlemise: ikka kiida ennast, hoolitse enda eest, ole endaga lahke. Minagi jutlustan pidevalt sellest ja see ongi väärtuslik. Ka minul unub vahel, et enesearmastus tähendab ustavaks jäämist iseendale. Ka sellele metsikule ja algsele osale meis… Võib-olla ongi “wild child” see olemuslik mina… enne kohanemist?
See osa, kes rõõmustas ka põhjuseta. Kes nuttiski lahinal ja südantlõhestavalt, kui oli kurb.
Kes ütles “ei”, kui miski ei sobinud. Kes jooksis sinna, kuhu süda kutsus, laulis ja tantsis siis kui ise tahtis.
Juba varaste aastate jooksul õpime me ennast kohandama, armastuse ja kuuluvuse nimel. Olema viisakad, tublid, vajalikud, vaprad ja tugevad. Ja mingi hetk võib juhtuda, et meid armastatakse küll, aga mitte päris selle eest, millised me tõeliselt oleme. Siis hakkab see “metsik laps” meie sees järjest enam vaikima, taltuma. Süsteemses vaates on see täiesti mõistetav. Kuulumine on lapsele eluliselt tähtis. Kui valik on “olla mina ise” või “kuuluda”, valib laps peaaegu alati kuuluvuse. Täiskasvanuna avaneb meile aga uus võimalus: meil on võimalik enam mitte valida ühe või teise vahel. See on keeruline, eriti kui on saanud identiteedi osaks, kuid meil on võimalik ümber õppida ja mõista, et me kuulume iseendale.
Praktikas kohtan ma sageli inimesi, kes püüavad kõigest väest kujunenud identiteeti hoida ja kontrollida. Sest nad kardavad, et kui lasevad kontrollist lahti, siis kaotavad iseenda. Aga kui me siis päriselt kohtume ja teineteist tunnistame, juhtub sageli vastupidine: aegunud kaitsekihid hakkavad murenema, keha lõdvestub ja tekib ruum, kus hinged viskavad turvised maha ja kohtuvad päriselt… Ja siis märkame me mõlemad mingit erilist Püha Kohalolu selles tunnistavas Väljas – meie kõrval, ümber ja sees. Ja see Kohalolu on meist kõigist kordi suurem…
Nii asumegi teele, samm korraga, mina latern näpus, sinul kaitsekihid langemas… Just nagu seemegi peab enne tärkamist oma kestast loobuma. Või nagu linnuke, kes koorub munast, et elu vastu võtta. Nii õpib ka hing usaldama, et lahti laskmine ei tähenda alati kaotust, vaid see loob ruumi kõigele, mida päriselt vajame, mis meid kannab, toetab ja tiivustab. Ja vajab kohtumist: iseendaga, oma juurte ja oma tõe. Oma hinge ja Armastusega, mis on olnud kohal kogu see aeg, mil sa ekslesid. Lihtsalt ei märganud… Sest Armastus kandis sind süles… Et sa ei katkeks ega murduks, jaksaks veel ja veel ja veel… Ja kui sa nüüd nägid ja kohtusid… Siis sa tead, et edasi saad sa ka teisiti. Sest sa küsid endalt:„Kes olen ma siis, kui ma ei pea enam kontrollima? Kui ma ei pea ennast võltsiks vooderdama ega sobivaks traageldama?“
Ja nii võid sa kohanemise asemel leida hoopis kuulumise – iseendale ja Elule enesele. Olen korduvalt kogenud, et “ootamatu” lagunemine (,mida on olnud küll ja rohkemgi veel) ei tähenda, et Jumal (Elu) on mind maha jätnud. Vaid selle puudutava peatükiga kutsub mu hing mind koju tagasi. Ja kui mu aju tajub lähedust nagu aega või ruumi, siis võibki endast eemaldumine tunduda kodutee kaotamisena. Nagu vahel unes näed, et telefon on aga helistada ei saa… Või, et seisad kodutänaval aga ei tunne oma väravat ära… Maailm ei ole sugugi muutunud, aga sinul puudub justkui suunataju. Ja siis võib-olla polegi üksindus karistus, vaid võimalus, et sa lõpuks ometi kuuleksid kutset tagasi koju – oma keskmesse.
Enesearmastus ei küsi: “Kuidas ma saaksin ennast rohkem armastada?” vaid küsib hoopis:“Millest ma olen pidanud loobuma, et kuuluda ja kohaneda?“ Ja seejärel:“Kas ma olen valmis ka seda osa endast embama? Teda tingimusteta endas vastu võtma?”
Seepärast, võiks on minu jaoks enesearmastus kohalolu praktika: Kui minus tekib hirm, siis ma istun selle hirmu kõrvale. Kui tekib häbi, siis märkan ma seda. Kui tekib kurbus, siis ma ei kiirusta seda vaigistama. Ma ei armasta ennast selle pärast, et kas ma olen vapper või edukas. Ma armastan ennast piisavalt, et jääda enda kõrvale ka siis, kui ma olen haavatav ja narmendav. Ja see on väga teistmoodi.
Ma arvan, et metsikust ehk ehedust ei saa õppida. Ehedaks saab ennast tagasi meenutada. Enesearmastus ei tähenda pingutust või kohendamist, enese paremaks putitamist, rollimänge ja kindlusmüüre. Enesearmastus tähendab, et sa nõustud faktiga, et Jumal on sind loonud… ainukordseks ja imetabaseks. Enese palge järgi. See algne osa sinust- metsik laps – ei vaja kangelastegusid. Tema elab väikestes ehedates hetkedes. Selles, et sa lähed sihitult ja niisama loodusesse või laulad valjult, ega mõtle, kas su hääl ikka on või pole täiuslik. Et ütled välja tõe, mis juba ammusest ajast su südames välja pääsemist nõuab. Nutad, kui süda tahab nutta. Ja naerad südamest, kui miski on päriselt naljakas. Küsi endalt:
- Millal ma viimati tegin midagi lihtsalt rõõmu pärast?
- Millal ma viimati muutsin oma meelt või olin kurb ja mossis, ilma süütundeta?
- Millal ma viimati usaldasin oma keha rohkem kui teiste arvamusi?
- Millal ma viimati lubasin endal olla täiesti siiras ja ehtne?
Lastelt küsitakse ikka, et kelleks sa saada tahad? Mulle kohe üldse ei meeldi see küsimus. Kunagi ei ole meeldinud… Sest ma ütlen parem: Sa ei pea saama kellekski teiseks. Jää alati selleks, kes sa päriselt oled. Ja kui see juba juhtus… Siis tule tagasi! Selle juurde, kes sa tõeliselt oled!
Ole sa hoitud! Kogu täiega!