Vaikusel on palju palgeid. Mis ühele koorem, on teisele varjupaik. Kes elab keset loodust, teab täpselt, millest ma kõneleda püüan. Kes elab üksi, on samuti sellega tuttav. Mina elan oma perega linnas, kus vaikusele on ruumi ahtalt, eriti suviti kui linn on külalisi täis. Kui igatsus minus paisuma hakkab, siis ärkan enne päiksetõusu, võtan koera ühes ja lippan mere äärde. Istume kahekesi sadamakail, ümberringi hetkeks suikunud linn ja uduga looritud meri. Kajakad tukuvad kividel, ainult kaskede ladvad sosistavad tasa. Armastan neid hetki, sest need pakuvad päevale tohutut kontrasti. Pingile istudes kumab kõrvus veel mälestus eilse kajast. Siis saabub vaikus. Varahommikul on isegi mõtted vakka. Üksnes keha tajub jahedat, niisket mereõhku ja meritõrude soolast lõhna. Mõnikord tundub mulle, et isegi maailm pöörleb aeglasemalt.
Igapäevaselt inimestega töötades märkan, et vaikus ei ole kõigi jaoks kerge kaaslane. See võib tuua nähtavale sügava igatsuse, sageli ka küsimused, mille eest oleme end tegevuste ja müraga kaitsta püüdnud. Millegipärast seostatakse vaikust surmaga – vaikne nagu haud, surmvaikne. Siiski tundub mulle, et me ei peaks vaikust kartma. Võibolla kohtun ma Jumalaga just seal, kus end kõige hapramana tunnen? Elavas vaikuses.
Enamasti otsime me Jumalat läbi sõna ja õpetuste. Ja see on oluline. Siiski tabab Tema arm ja puudutus meid ka pealtnäha argisel kujul – sillerdavate koidukiirtena silmapiiril, kaua oodatud vihma pärlendavates piiskades, metsarajal jalutades ja kaugelt kostuva käo kukkumises, memme retsepti järgi küpsenud leivas või põgusa mööduja lahkes pilgus. Ka siis kui kalmul süüdatud laterna võbelev leek sosistab hääletult:„Ma näen sind. Sa ei ole üksi.”
Nii ma siis istun neil suvehommikuil rannakail ja mul pole kuhugi kiiret. Linnud ärkavad vaikselt ja alustavad naerdes oma päeva. Meri kannab randa esimese kruiisilaeva. Mu pea kohal kõrgub taevas ja kõiges selles on midagi nii palju suuremat kui mina ise. Mulle tundub, et kogu loodu hingab koos minuga. Ja midagi ühendab meid selles ühises hingamises.
Vahel võib päikselistest päevadest hoolimata tunduda, et pimedust on me ümber enam kui valgust. Või luusib kannatus truu koera kombel alatasa kannul. Üksindus ei tähenda üksi olemist. Mõnikord võime end tunda üsna üksildasena ka rahvarohkel tänaval või isegi oma lähedaste keskel, kui tunneme, et meid ei mõisteta või et me ei saa ennast siiralt väljendada. Kai peal ümbrust tunnistades ja kaldaliivale jälgi jättes tundub mu elu mingil eriskummalisel viisil olevat seotud ka kõikide nende puude, lindude, rannarahnude, vanade laevade, selle linna ja kõigi inimestega, keda juhtumisi möödudes puudutan või puudutanud olen. Mulle tundub, et selle nähtamatu sideme keskmes on armastus, isegi kui ma seda ära ei tunne. Sest Jumala jaoks oleme me kõik ühtmoodi olulised selles suures ja keerulises armastuse valemis, nimega elu.
Ja siis ma küsin endalt, et miks ei võiks inimene lihtsalt olla? Kasvõi aegajalt? Või sagedamini? Selle asemel, et ajaga võidu joosta ja ennast pidevalt tõestada. Sest… Öö ei võitle päevaga ja päev ei võitle ööga. Valgus annab end tasapisi üle pimedusele ja pimedus valgusele. Kõik toimub loomulikult ja usalduses. Looja valvsa pilgu all? Ja siis ma taipan, et mul polegi tarvis Teda kaugelt otsida. Jumal ON, ainult mina torman ringi. Tema on kohal nagu õhk, mida ma hingan – silmale nähtamatu, kuid eluks vajalik. Ma ei näe õhku, kuid ma tunnen selle puudutust. Võibolla on nõnda ka Jumalaga?Võibolla selleks, et teda leida, on vaja… Lihtsalt olla.
Sest siis kuuleb mu süda sageli selgelt: “Sa ei ole üksi. Ma olen siin.” Võib-olla ongi see Jumala hääl?
…
Saagu su suvi just selline, nagu sinu hing seda hetkel vajab. Kui hing vajab vaikust, siis saatku sind Jumala rahu. Kui süda on hell, siis hoidku sind Jumala arm.Ja lõkketule ääres istudes, meenutagu selle leegid sulle enamat kui üht üürikest suveööd. Meenutagu see sulle elavat vaikust, täis piiritut kohalolu, elusust, kuuluvustunnet ja Jumala armu.
Mõtisklus ilmus ajalehe “EESTI KIRIK” Hingehoiu rubriigis, jaanipäeva hommikul, 24.06.2026 .
