„Kas magad? Kuuled?! Mingi müra on. Midagi undab?” sosistab kallim kõrva. „Õues vist… Mis kell on?” küsin uniselt vastu. „Kolm läbi.” vastab Tema… „Ikka veel undab. Lähme vaatame?!” Uni ongi juba läinud. Eks lähme siis…
Taevas on tuultele valla, iilid tantsivad puulatvades, lennutavad lehti. Vihm maalib tantsutaktis asfaltile pintslijälgi. Undamine vaibub hetkeks ja tõuseb taas, nagu püüaks üks hiiglaslik nohune nina pingutades välja hingata. Linn suigub, kuid loodus me ümber praalib ja pidutseb. Lained pekslevad vastu sadamakai seinu, kaile tõstetud paatide mastides trummeldab tuul. Üks moosekant mängib laeva korstendes flööti, teine kolistab lipumastidega. Igal moosekandil oma rütm, oma libreto ja vibrato… Stiihiate sümfoonia ja kakofoonia samaaegselt. Kuni viivuks seiskub aeg me ümber – linn magab, ei ühtegi autot, tõuksi, juhuslikku möödakäijat, isegi varest ega kajakat. Publikuks vaid meie kolm: üks mees, naine ja koer.
Juba paar tundi hiljem on linn taas kantud linnakärast ja ajamürast… Sest me elame suurema osa oma ajast kunstlikke rütme mööda: äratuskell, hambahari, kalender, veekeetja ja röster, raadio ja hommikused uudised, prügiauto akna taga, sõidu- ja tööajatabelid, koosolekud, kohtumised, tähtajad, sotsiaalsed ootused ja kohustused. Ja bioloogiline kell selle kõigega sammu pidamas: „Sa pead (kohe ja juba) olema produktiivne, aktiivne, tubli, piisavalt puhanud, sotsiaalne, edukas ja nooruslik… Kooliküpselt ühes, täisealiseks saades teises ja 50-aastaselt mingis kolmandas etapis, teatud ajal (ja vanuses) midagi kindlat saavutanud, samaaegselt pensionile mineku ajaks midagi koguaeg säästmas või kogumas.
Jaa, loodus on sama kirev: öö ja päev, koit ja hämarik, aastaajad ja kuutsüklid, tõusud, mõõnad, koorumis- ja innaaeg, arenguhüpped ja õitsemisaknad, rände- ja nukkumisperioodid. Mingid taimed avavad oma õied mingil väga kindlal ajahetkel, sest just siis on nende tolmeldajad aktiivsemad? Korallid järgivad kindlaid kuu- ja valgustsükleid, et paljuneda ja ellu jääda. Seega, „millal“ võib olla sama oluline kui „kus“. Ka meie kehad võnguvad erinevate rütmide kimbus. Erinevate keeruliste nimedega ultra-, tsirka- või infradiaansed rütmid vastutavad organismi tähelepanu, une, seedefunktsiooni või hormonaalsete tsüklite jne eest… Meie oma bioloogiline kell.
Aga on veel üks kummaline ajamõõtja – sotsiaalne kell. Kuna inimene on ka kultuuriline olend, siis vajab ta erinevaid kokkuleppeid. Ehk kõik need välised signaalid ja mõõdikud, mis ütlevad, millal kuidas ma peaksin olema. Aga kuidas mõõta, kas mu aeg on produktiivne? Vastab standardile või on väärtuslik? Lõpuks ei ole ka paus surnuks löödud aeg, nagu ka ootamine, puhkamine, taastumine, mingi rolli või etapi lõppemine. Olen viimasel ajal mõtisklenud üksinduse ja üksilduse teemadel ja kes teab, võib-olla on just ajamüra kaasaegse ühiskonna inimese üksinduse taga. Sest kui ei märka enam aastaaegade vaheldumist, oma keha ja selle vajadusi, erinevaid eluetappe või oma suhte küpsemise ja arenduetappe, lootust ja leina, igavust või igatsust, siis kaob ühel hetkel ka kontakt kõige sellega, mis annab elule mõtte ja loovusele impulsi.
Täna on 23. september, on sügisene pööripäev – suvi lõppes, päevad lühenevad varjudeks, loodus tõmbab viimased tegemised kokku ja sätib talveunele. Kaks viisi tänase kuupäeva kirjeldamiseks: üks daatum ja kokkulepitud fakt, teine kogemuse kirjeldus. Meenutab mulle kahte venda: Kronos ja Kairos. Kronos tähistab mõõdetavat lineaarselt aega, Kairos hetke või sündmust, mil midagi avaneb, sünnib, muutub, jõuab lõpule. Me vajame mõlemat, aga neile mõeldes olen mõjutatud väikese Momo ja ajavaraste loost (Michael Ende). Ja seepärast kõnetab mind pigem küsimus, kas mõõdetud aeg jätab või loob piisavalt ruumi elatud ajale.
Kas ma leian aega nautida varaseid hommikuid, lähedasi enda kõrval ja (ka meie) aastaaegade vaheldumist? Kas austan oma keha, selle energiataseme ja loomulike rütmide vaheldumist? Mil määral oskan ma eristada väsimust laiskusest, ootamist läbikukkumisest, aeglast tempot ja püsivat arengut küündimatusest? Kas ma luban oma ellu erineva pikkuse, dünaamika ja tempoga peatükke? Või nende peatükkide vahel aega hinge tõmmata ?
Sest kui ma järgin Elu Enese rütmi, võin ma ka argipäevas kogeda üha pulbitsevat kohaolu. Või tajuda, kuidas müras on vaikust ja kui elav on vaikus. Et paus kuulub ka elu juurde ja on ootamiselgi oma koht. Et me pole sugugi hiljaks jäänud ja elu pole tühjagi tühine. Ja siis võibki mõni ajahetk tunduda ajatu ja „jumalast ilus”. Nagu näiteks siis… Kui ühel vihmasegusel ja pisut unisemal hommikul kallim köögis kalendrit vaatab, näost äkitselt lapselikult õhetama lööb ja rõkkab: „Ave! Tead, mis see oli?” „Noh? Mis siis?” „Sügis algas.”
Head aega! Ja imelist sügist!
