Siin ma nüüd olen, juba viiendat päeva… Lükkasin essee kirjutamist nädalate kaupa edasi. Alguses arvasin, et mul on sellst teemast mingi küllastus, siis märkasin, et siiski vastupanu. Tõenäoliselt riivab see miskit, mis moonutas ja nüüd kujundab mu minapilti, mille tervenemisele pühendudes on avanenud mu anded ja ressursid – võibolla ka teenimise tee. Lapsepõlvest alates on mind köitnud kõik surmaga seonduv, ka surmalähedased kogemused. Sukeldudes erinevate rahvaste mütoloogiasse olen lugenud lõputus koguses muinasjutte ja avastanud endaski jutuvestja. Surma teema hirmutab inimesi, kuid minu jaoks on surm sama orgaaniline ja tsükliline nagu naiseks olemine või elu ise. Kirsti Aalto võtab mu mõtted nii kenasti kokku: “Meie noorust, tervist ja ilu idealiseeriv ajastu ei hoia inimese surelikkust meelsasti esiplaanil. Ometi teame, et samuti, nagu on aeg sündida, on aeg ka surra. Surma pole vaja karta, samuti mitte surnud inimest.” Kui ühiskonnana delegeerime surma teema oma teadvusest võimalikult kaugele ehk haigla, hospiitside ja hooldekodude kanda, siis miks me samal ajal januneme selle järele kinolinal, ekraanil ja uudistes? Minu jaoks viitab see moonutus ühiskonnas üha paisuvale eraldatusele Elavast? Aga elavate järele leinata ongi palju keerulisem… Lubage, ma jutustan teile ühe loo…
Oli kord poiss, kes kasvas üles oma vanavanematega. Tema vanemad ja õde-venda elasid kohe teisel pool jõge. Päriselus kohtusid nad harva, kuid ta nägi ja kuulis neid igapäevaselt teisel kaldal toimetamas. Kui Kirsti Aalto kõneleb kroonilisest ehk tardunud leinast, siis nii juhtuski, et (köites kimpu Naatani Haameri mõtted:) “tema eluvool kandus pikaks ajaks vaid ühe kalda poole, kuni vool hakkas seda uuristama…”.
Aga elu läks edasi, poiss kasvas meheks, kohtas naist ja armus. Nad abiellusid ja neile sündis laps. Aasta pärast lapse sündi suri mehe vanaisa, kelle juures nad toona elasid… Mälestus vanaisast, tema naerusuine nägu ja naeru kõla talletus lapsukese kehamällu, kuigi vanavanaisa suri vaid paar päeva peale lapsukese esimese eluaasta täitumist. (Van der Kolk´i järgi ei pruugi vanavanaisaga seotud mälestus olla detailne mälupilt, vaid “emotsionaalne või kehaline jälg” turvatundest, kohalolust ja kiindumussuhtest vanavanaisa või miks mitte ka isaga…) Ja kuna “hoolitsemata haavad lähevad mädanema”, siis ühel hetkel avastas kogu meie pere end “jõuetusemülkast”. “Kui leinaja on kaotanud mõõtmed Siin, Praegu ja Lähedal, võivad tema emotsioonid olla tugevad või valdab teda tuimus.” See O`Connori lause kirjeldab ehedalt selle kodu argipäeva. Ning “tihti viib avatuse puudumine silmakirjalikkuseni ja selleni, et kõik teesklevad, justkui asjad oleksid hästi.” See Dyregrovide lause võtab ilmekalt kokku nõukogudeaegsed ideaalid ja tolle ajastu narratiivi, kus vaimsete teemade ümber hõljus ühiskondlik stigmavari ja hingevaluga tegelemine tähendas hullusärki. Pauline Boss kirjeldab oma raamatus “Ambiguous loss” (Ebamäärane kaotus), kui segadust tekitav võib olla lapsele kogemus, kus vanem on psüühiliselt ja emotsionaalselt eemal, kuid füüsiliselt lähedal, ehk olukorras kui “leinaks puudub justkui otsene sündmus”. Tema sõnutsi võib see olla üks stressirohkemaid kaotuse vorme, sest puudub “kindlus, rituaalne lõpp ja sageli ka ühiskondlik tunnustus leinale”. Kui lapsevanem on komplitseeritud leinas (ehk ei ole oma leina integreerinud ja sellest on tekkinud nii-öelda tüsistused), “võib laps ka kogeda midagi leinale sarnast, sest laps tajub olukorda reaalse kaotusena”. O´Connor täiendab seda mõtet, et kui keegi lähedane: “leinab ja õpib kohanema tundega, et osa temast on puudu, mõjutab see ka neid, kes temast hoolivad, ja sageli sügavalt. Ehk on üllatav kuulda, kui nakkav võib kurbus olla.” Mustritel on kombeks korduda. Ja nii ei jää ka sel lapsel muud võimalust, kui kohaneda perekonna emotsionaalse reaalsusega.
Aga miks siis ei suuda inimene leinast välja tulla? Mary-Frances O’Connor´i leinauuringute põhjal mõistab inimese aju lähedust samamoodi kui aega ja ruumi. Kui kellegi aju tegeleb endiselt kaardistatud suhete ja igatsusega, siis selgitab see, miks võibolla eelistab ta lahkunuid elavatele ja selle asemel, et perega sünnipäevalauda tulla, kiirustab kalmistule küünlaid viima. Kas see pakub lohutust, et vanema emotsionaalne eemalolek ei ole hoolimatus, vaid osa tema ajust elab tänaseni tema lapsepõlvekogemustes ja kaotustes, mida ta pole suutnud endas integreerida? Kui see teadmine ei muuda olematuks lapse üksindust ja ebapiisavuse tunnet, siis pakub see ehk lohutust ja mõistmist – nii isa kui enese.
Ja lapsed tahavad alati oma vanemaid päästa. Sest närvisüsteem registreerib, et see on ainus viis ellu jääda. Mina elasin aastaid sisemises lojaalsuses ja siiras lootuses oma vanemaid päästa. Alateadliku tõotusega ehk kasvõi oma elu hinnaga, kinnitasin oma lojaalsust ka surmalähedase kogemusega. Olen selle teemaga endas palju tööd teinud ja mõistan, et vanemate väärikuse ja oma tervise huvides saan tütrena nende jaoks vaid teatud piirini olemas olla. Ka minus tõuseb vahel mõnele olukorrale tagasi vaadates igatsus fantoomvaluna taas pinnale. Ja siis tundub, nagu valutaks minus miski, mis on amputeeritud… näiteks süda.
Tõenäoliselt leinavad lapsed pigem emotsionaalset kontakti, turvatunnet, lapseks olemise õigust ja kergust. Ja õpivad varakult olema “tublid”. Keerulistes oludes õpib laps soravalt lugema vaikust ja elektrit õhus, oma vanemate hääletooni, kehakeelt ja meeleolu varjundeid. Sellest saab tema ellujäämise viis. Samas küpseb nii temas ka võimekus näha avaramat pilti, lugeda inimesi ja keskkonda, luua sügavam suhe elu enesega. Dyregrovide soovitusel on kirjutamine hea alternatiiv keeruliste tunnetega toime tulla: “Ja kui kirjutad enda jaoks, siis teed seda veelgi ausamalt ja otsekohesemalt. Luuletused on head. Joonistamine, kollaaž, tants.” Loovusel on oluline roll ka minu igapäeva elus. Püüan sellega pidevalt nakatada ka kõiki teisi enda ümber. Olen lapsepõlvest saadik kirjutanud, luuletanud, maalinud ja meisterdanud. See on aidanud mul erinevatest eluraskustest läbi tulla. Erinevad loovpraktikad on mu elu asendamatu osa. Lisaks on minus mingi tohutu tung ja impulss otsida ja märgata ilu kõiges, isegi pealtnäha ilmetus või inetus. Mõnikord proovin vaadata maailma mingi teise, neutraalsema pilgu läbi. Et mõista, miks mingid asjad juhtuvad.
Olen oma töös kogenud, et inimesed vajavad kedagi, kes suudab taluda ka vaikust ja valu, ei põlga ega pisenda nende sees olevat segadust või katkiolemise tunnet. Minu jaoks on leinaski mingi lumm, mingi seletamatu läveseisund, see on nagu siirderiitus või “sünnituskanal” – vana maailm on kadunud ja uus pole veel ilmnenud. Kogemus on õpetanud, et lisaks soolale haaval raputab iga uus lein meie identiteeti, meie mõtte- ja käitumismustreid, suhteid enese ja ümbritsevaga. See lööb uppi meie sisemise suunataju, kuid annab ka võimaluse elu ümber mõtestada, ühendust luua või otsast alata.
Atle ja Kari Dyregrov: “Kõigis leinaga seotud uurimustes on leinajad viidanud sellele, kui tähtis on avatus. Seda tuuakse esile kui kõige tähtsamat toimetulekustrateegiat. Avatus on suurim panus endaga toimetulemisse. Avatust defineerivad leinajad kui ausust ja otsekohesust. Näiteks tuleks ausalt rääkida kaotusvalust; sellest, kuidas nad ennast päriselt tunnevad, millist abi ja toetust nad vajavad; kuidas nendesse kui mahajääjatesse suhtutakse.” Minu kogemused ei anna mulle valmis vastuseid, kuid need annavad võime olla kohal viisil, mida ma ise lapsena igatsesin. Ja ma usun, et see on oluline ressurss ka hingehoidjana. Hingehoidja töös võib see arusaam olla erakordselt väärtuslik, sest siis ei näe sa leinajat mitte ainult kui „katkist inimest“, keda tuleb parandada, vaid kedagi, kes on selles eelpool mainitud läveseisundis ehk sünnib ühest maailmaruumist teise. Ja selles ruumis vajab inimene oma seisundile pigem tunnistajat — kedagi, kes suudab olla tema kõrval ega kiirusta teda muutma „tagasi normaalseks“.
…
Essee sündis enesereflektsioonina leina teemaga seoses ja lühikese kokkuvõttena soovitusliku kirjanduse raames loetud materjalidest, minu hingehoiu õpingute tarbeks. Raamatuid soovitan soojalt nii eraisikutele kui ka spetialistidele, kel leina teemaga vaja silmitsi seista:
Kirsti Aalto, Raili Gothoni “Inimese kõrval”
Naatan Haamer “Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad”
Peaasi.ee autorite ühislooming “Kriis – mis siis?!”
Atle ja Kari Dyregrov “Toimetulek leinaga”
Mary-Frances O´Connor “Leinav aju – kuidas me armastusest ja kaotusest õpime”
Bessel van der Kolk “Keha peab arvet – Aju, vaim ja keha traumast paranemisel”
Pauline Boss “Ambiguous Loss. Learning to Live with Unresolved Grief”
