„Sügavam sisemine usk ja veendumus, et maailm on (või et ei ole) turvaline, võrsub meie mitteteadvusest…“
Loen just Naatan Haameri raamatut “Aeg parandab kõik hoolitsetud hingehaavad” ja siin on küllaga mõtteid, mis minu omadega haakuvad:
Meie sisemine turvatunne sõltub paljudest erinevatest faktoritest. See saab alguse ema üsas ja kujuneb välja esimeste eluaastate jooksul. Ning lisaks kogemustele mõjutab see meid ka meile tähtsate inimeste emotsioonide, hoiakute, kogemuste ja narratiivide kaudu.
Nagu nähtamatu sidekude, hoiab see koos meie maailmapilti. Seda, kuidas maailma näeme – kas märkame võimalusi või näeme kõikjal ohtu, usaldame teisi või tõmbume eemale ja kapseldume, lubame endale hingamisruumi või elame pidevas laske- ja viskevalmiduses.
Seega, meie sisemine turvatunne on oluliselt mõjutatud eelnevate põlvkondade tõdedest, hirmudest, hoiakutest ja lugudest. Need on salvestatud meie kehamälus ja närvisüsteemis — sageli märkamatult ja automaatselt.
Ja ometi:
iga uus kogemus, mis kinnitab meile, et maailm võib olla ka toetav, lahke ja turvaline, on samm uute, tervendavate mustrite loomise suunas.
Seega samm (taas-)avatuse, usalduse ja sisemise rahu poole.
Ja siis ma mõtlen, et võib-olla on just praegu hea hetk endalt küsida:
🔸Millist hoiakut ma täna endas loon või kannan?
🔸Milline väike samm aitaks mul täna endas pisut turvatunnet kasvatada?
🔸Millist tuge saan ma ise juba täna endale pakkuda?
🔸Millise vana ja aegunud uskumuse või hirmu võiksin kahtluse alla seada ja minevikku jätta?
🦊 Kui see teema sind puudutas või tahad seda ka teistega jagada, siis tee seda julgelt. Ja kommenteeri või kirjuta mulle – vestleme pisut, kuidas luua sisemist rahu ja turvatunnet.
