“Loovuse taastumise paradoks seisneb selles, et me peame tõsiselt õppima iseennast mitte liiga tõsiselt võtma.” See on üks Julia Cameroni kesksemaid mõtteid raamatus The Artist’s Way.
Loovus on meie loomulik seisund. Sellele viitavad ka arengupsühholoogia ja neuroteadus – lapsed õpivad maailma avastades, katsetades ja kujutledes. Mäng on inimese ja loomariigi õppimise viis. Aegamisi hakkavad sellele lisanduma ka teised vajadused. Laps õpib, et teda hinnatakse ja võrreldakse. Et ta peab midagi oskama ja hakkama saama, et eksimine võib tuua häbi või pettumust. Aga eelkõige õpib ta, et aeg on väärtuslik ja seda tuleb produktiivselt kasutada. Ja siin polegi kellelgi süüd, me kõik oleme samas potis. Inimene peab õppima ühiskonnas toime tulema.
Meile on juba maast madalast õpetatud, et kui miski on sulle oluline ja sa tahad selles hea olla, siis tuleb sellesse suhtuda väga tõsiselt, pühendunult ja distsiplineeritult. Kui esimestel eluaastatel küsib laps: “Mis juhtub, kui ma seda proovin?” siis aastate möödudes on esimene küsimus: “Mis kasu sellest on?” Ja need kaks küsimust juhivad meid täiesti erinevatesse maailmadesse. Esimene sünnitab loovust, teine efektiivsust. Mõlemaid on vaja aga probleemid tekivad siis kui efektiivsus vallutab kogu meie sisemaailma.
Loovus ei allu reeglitele. Loovus meenutab last või isegi metslooma – meie sisemist (mets-)last. Sest loovuses on midagi iidset, ürgset ja olemuslikku. Ja seda ei saa survestada, sa leiad ühenduse vaid siis, kui see tunneb end sinu seltsis turvaliselt.
Hakkad mingi loomingulise projektiga pihta ja siis su huvi katkeb.. Tegelikult läheb olukord läheb käest ära. Sest sisemine kriitik kuklas susiseb: “See pole piisav… Sa pole piisavalt hea, andekas või õppinud jne. Enne pead ikka veel natuke harjutama, juurde õppima, uue kraadi omandama jne. Ja üldsegi, mis siis, kui teistele ei meeldi? Mis siis, kui nad su välja naeravad? Mis siis kui sind tõsiselt ei võeta? Kui sind seltskonnast kõrvale heidetakse?” Kui kõik need laused väga valjuks muutuvad, kaob mängulisus ja koos sellega ka igasugune loovus. Paradoksaalsel kombel oskab see häälekandja väga loov olla, hiilib vaikselt ligi, muigab, vangutab pead ja lõpetab ikka tümitamisega. Tegelikult ei saa loovust kaotada, see kuulub meie olemuse juurde. Meie lihtsalt katame selle nii paljude kihtide alla – kohustused, ootused, hirmud, kontrolli vajadus – ja siis me ei leia seda enam üles. See on natuke nagu allikas metsas. Kui sellele langeb aastaid lehti, oksi ja muda, siis ei tähenda see, et allikas oleks kadunud. Puhastad kogu selle kihimajanduse pealt ära ja allikas voolab ikka. Ja sellepärast minu jaoks ei ole loovuse taastamine uute omaduste õppimine, vaid pigem meenutamine.
Praktikas tähendab see seda, et ma luban endal olla aegajalt nagu algaja, laps või see sama metslane – luban endal eksida, suudan naerda oma apsakate ja äparduste üle (aegajalt küll tagantjärele, aga siiski, sest siis saab sellest ühe hea loo, mida lastelastele jutustada). Hapramatel hetkedel püüan endale meenutada, et minu väärtus ei sõltu tegelikult ei õnnestumisest ega ka ebaõnnestumisest. Sest mina olen ikka mina.
Oma töös olen sageli peidetud potentsiaalide tunnistajaks. Imetlen ikka kui tohutult andekad ja võimekad inimesed võivad olla ja ongi. Aga kui keeruline on meil kõigil ennast neutraalselt näha ja endasse uskuda, kui sisemine kriitik meis on kord juba võimust võtnud. Sest sirgudes ei õpi me ennast vaatama oma silmadega. Ikka teiste pilgu läbi – pere, sõprade, partnerite, õpetajate, treenerite, töökaaslaste, naabrite jne. Ja kusagil meie arenguteel on ka meile külge kleepunud kihtideviisi kriitikut, kes nüüd parastab, hirmutab ja pisendab. Torkab vahele kohe kui midagi põnevat avastame ja surub mingid ideed eos maha. Sest täiskasvanud on ikka efektiivsed ja produktiivsed…
Ma olen alati olnud väga loov. Usun, et just loovus on aidanud mul keerulistel hetkedel ellu jääda, aukudest välja ronida ja hakkama saada. Kuid ka minu kriitik tõstab aegajalt pead. Olen aastaid temaga maadelnud, teadlikult ja järjekindlalt oma loovust kriitiku eest kaitsnud ja toetanud. Olen kosutanud oma sisemist last erinevate praktikate ja huvitegevustega, Julia Cameroni harjutuste ja loovprogrammidega. Näen, kuidas mu ponnistused on vilja kandnud ja suhe kriitikuga ajas paranenud. Aga aegajalt, just õrnadel ja haavatavatel hetkedel, tõstab üks hääl taas pea, surub krunni kuklasse, paneb sarvraamidega prillid ette ja kustub mind üles arukusele: ole nüüd ikka asjalik! Mis kunstnik ka sina oled?! Ikka päris tööd peab tegema. Ole nüüd ikka produktiivne… Kui tõesti midagi luua tahad, siis… tegelikult võiks see ikka leiva ka lauale tuua. Ja siis ongi hirm taas esil, et äkki see, mida ma tahan teha, pole piisavalt asjalik. Äkki olen ma liiga lapsik oma soovides ja unistustes? Ja nii see mängulisus hajub, loovus raugeb. Lükkan taas ühe loovprojekti kõrvale. Kuni ühel hetkel on kapid, sahtlid ja lauaalused poolikuid projekte täis: “Võtan veel selle koolituse… ostan veel selle vahendi… siis on kõik eeldused loodud ja siis ma alles…” Impulss ise on ammu metslasena tagasi tihnikusse pagenud.
Kuidas seda mängulisust siis hoida? Kuidas hoida ja innustada oma sisemist impulssi? Kuidas ennast mitte liiga tõsiselt võtta? Eriti kui mingi osa minus vajab olla tõsiseltvõetav. Sest kui ise ka ennast tõsiselt ei võta, kes siis veel? Naerdakse ju välja…
Ja kuidas teha vahet, kes toriseb? Kes sinus tegelikult nähtavale kerkib? Mida ta tegelikult vajab? Enamasti märkan ma, et hääle taga on teine hääl. Ja juhtub nii, et kriitik ise polegi peamine probleem. “Kõik, mida sa teed, peab olema tulemuslik. See peab leiva lauale tooma.” See ei kõla enam nagu kriitik, vaid nagu ellujääja. Ja need on kaks erinevat tegelast. Kriitik ütleb, et sa pole piisavalt hea. Aga ellujääja hoiatab, et kui see pole kasulik, siis pole see turvaline. Ellujääja kaitseb end kriitiku maskiga aga tema hääl on palju visam. Ja algselt ei olegi ta eesmärk rõõmu maha materdada, see lihtsalt kukub nii välja. Tegelikult püüab ta sind kaitsta. Sest kunagi, mingil keerulisel hetkel, sai ta sinult selle käskluse ja täidab nüüd ustavalt oma rolli edasi.
Paljud inimesed, kes pidid juba varakult palju vastutama, kelle jaoks armastus, tunnustus või turvatunne seoti lapsena saavutamise vajadusega, kannavad endas seda häält. Sisemine ellujääja ei usu, et mängimine on turvaline. Tema jaoks tähendab mäng võibolla raisatud aega või pahandusi, hukkamõistu, tõrjutust jne. Ja siin tekibki vastuolu. Sest loovus saab õitseda siis, kui aju ei pea tegelema pideva ellujäämisega. Ellujäämine sisaldab ka loovat lähenemist, kuid sellega kaasnevad sageli pigem kehale ja psüühikale kurnavad tagajärjed. Ja lustist jääb puudu. Kui keha mingil põhjusel usub, et tal tuleb oma väärtust kogu aeg tõestada või, et on vaja teenida välja oma koht maailmas, siis närvisüsteem ei vali mängulisust ja loomislusti. See valib kontrolli.
Seepärast öelda kellelegi, kes on parajasti ellujäämisrežiimis, et: “Lähene loovalt ja ole mängulisem!” on umbes sama kui öelda ärevale inimesele: “Rahune lihtsalt maha.” Sest mängulisus ei ole otsus, vaid impulss ja seda ei saa survestada. Lust ilmub välja siis, kui organism tunneb end piisavalt turvaliselt. Ja siin ei aita katsed oma sisemist kriitikut vaigistada. Küll aga toetab su taastumist, kui sa harjutad end kogemusega, et mõnikord pole oluline tulemus, vaid protsess ise. Kus võibolla tulemust ei pruugi ollagi… Kus polegi nähtavat kasu ja mitte midagi ei pea sündima. Kunstiteraapias näiteks tundub sessiooni tulemus kõrvalseisjale sageli arusaamatu kritseldusena, kuid protsessi kogenu ja terapeut näevad värvilaikudes ja pintsli- või käejälgedes kogemuse sügavat ja vabastavat tähendust.
Kui laps jookseb mööda porilompe, siis enamasti ei taha ta oma jooksutehnikat parandada. Laps järgneb impulsile ja uudishimule, mis tunnet see kogemus tekitab? Tema näeb vikervärvilisi veepiisku lendamas läbi sillerdava õhu ja tunneb pehmet sooja muda oma paljaste varvaste vahel lirtsumas. Lihtsalt sellepärast, et… nii mõnus on. Laps on loomislusti täis. Aga meie täiskasvanuna unustame sageli selle võime. Vormistame oma puhkuse kindla ajakavaga projektiks. Lihtsalt jalutuskäigust saab mõõtkavaga harjutus meie nutikella fitnessprogrammis (ja jumala eest, et see kell koju ei jääks, sest muidu hajub jalutuskäik olematusesse ja sammud on ikka tegemata). Kõik, mida ette võtame, peab kuidagi õigustama oma olemasolu. Tühja see fun.
Julia Cameron soovitab oma loovusprogrammis midagi geniaalset – Kohtumine (Sisemise) Kunstnikuga (Artist´s Date). Olen seda aastaid praktiseerinud, kuid vahel kipub mul ununema, et need kohtumised ei ole mõeldud järgmiseks inspiratsiooni kogumise projektiks, vaid selleks, et kohtuda ja veeta aega iseendaga nagu uudishimuliku lapsega. Taasavastada iseennast, oma loovust, kogeda lusti ja rõõmu neis kohtumistes. Sest siin on üks oluline erinevus. Kui sa lähed loodusesse eesmärgiga “leida mingi loominguline idee”, siis oled sa ikka nagu missioonil, ehk tööl. Kui lähed lihtsalt avastama, milliseid kujundeid või tegelasi pilved täna moodustavad või kui suureks on kasvanud sipelgapesa selle suure kase all, siis oled sa mängulustiks valmis. Inspiratsioon on siis ainult boonus ja tabab sind nagunii.
Üks oluline küsimus, mida võiks endalt regulaarselt (kasvõi kord kuus) küsida: Millal ma tegin viimati midagi ainult sellepärast, et see tundus tore? Mitte selleks, et see teeniks eesmärki – raha, tunnustust, tervise või vaimse arengu projekti. Vaid lihtsalt selleks, et hing naerataks ja oleks mõnus olla. Nagu lapsel seal lombis…
Ja kui sa kardad, et oled kaotanud kire – oma impulsi. Siis, mulle tundub küll, et see ei kaogi tegelikult kuhugi. See on nagu rattasõit või saapapaelte sidumine, mis su lihasmälus alati olemas on. See lihtsalt kuhtub nagu valgusesäde või väike täht, kapseldub kehasse ja ootab – hetke, mil sa hakkad temaga taas mängima. Sest: Loovus ei ole luksus või tasu selle eest, et sa oled piisavalt tubli. Loovus on sinu loomulik seisund ja see tuleb su juurde tagasi siis, kui sa ei pea enam iga oma sammu õigustama. Ja kergemalt võtmine ei seisne selles, et me mõtleme endast kuidagi väiksemalt, vaid selles, et usaldaksime rohkem elu ennast. Et kõik väärtuslik ei pea alati sündima pingutuse ja sünnitusvaludega. Sest paljud väga olulised ja väärtuslikud hetked, lood ja asjad meie elus sünnivadki pigem spontaanselt – uudishimust, lustist ja meie sisemisest loast olla natuke aega meeletu, ebaefektiivne ja ebaproduktiivne.
Ja kui see läheb vastuollu sellega, mida meile on õpetatud ja mida süsteem – ühiskond, riik ja kultuur meilt ootavad, siis just seepärast ongi nii vabastav, kui seda meeletust ja mängulisust tasapisi endas harjutada. Mõistlik kogus mässumeelsust aitab meil pöörduda tagasi iseenda juurde ja kohtuda selle sama pisikese metslasega sügaval meie sees. Kelles peitub ja avaldub meie potentsiaal – meie elusäde.
Jutuks hea küll aga kuidas seda harjutada? Kuidas harjutada ümber harjumust kõike kontrollida? Tundub, et kui eesmärk on kontrolli vähendada, siis ei saa seda teha kontrolli abil. Pigem on vaja meelitada ennast ja oma keha uute kogemustega, mis õpetavad su närvisüsteemile, et ka mäng on turvaline. Algus tundub päris raske, sest vana kogemus või vana versioon sinust hakkab protestima ja vastu töötama. Ja sellepärast vajad sa kannatlikust, et metslast tihnikust meelitada, järjekindlalt aga hellalt. Mina olen enda jaoks selle taasavastamise protsessi jaganud neljaks praktikaks. Ja praktiseerin neid enda peal igapäevaselt. Mõnikord, peale pikka intensiivset tööperioodi või pimedatel sügiskuudel katsetan ka tugevamat detox-varianti ja nügin ennast natuke ehk “Fake it, until you make it”. Sest see on vahel natuke nagu trenn ka, kus alguses ei viitsi diivani pealt kuidagi tõusta aga trennist naastest tunned mõnusurinaid kehas ja tänutunnet.
1. Tekita endale kalendrisse “molutamise aeg”
See sarnaneb Cameroni Artist´s Date praktikaga aga ma kombineerin seda molutamisega. Sest Jaan Aru ütleb, et molutamine on aju loovust äratavate piirkondade jaoks kõige produktiivsem tegevus. Algus võib olla raske, eriti kui su aju on harjunud olema koguaeg tegus ja “kasulik”. Ehk siis broneeri endale kalendrisse kasvõi kord nädalas 30–60 minutit molutamist. Nende minutite jooksul kehtib vaid üks reegel: Sellest ajast ei pea midagi kasulikku sündima ja see on vaid sinu aeg iseendaga. Ehk ei ühtegi pilti, reelsi ega postitust. Sellest ei saa sinu uus äriidee (vähemalt mitte taotluslikult). Sa ei jaga seda aega kellegagi, ei kutsu kedagi kampa (kuigi, lemmikloom aitab aegajalt mängulisuse ärkamisele kaasa). Oled vaid sina ja sina ise. Ja siis sa jalutad, joonistad, mudid plastiliini, korjad kive, puhud seebimulle, ehitad liivalosse või vaatad lihtsalt pilvi ja joonistad näpuga taevasse nendest kujundeid. Ja kui sa siis avastad end ühtäkki mõttelt, et helistaks kellelegi ja jagaks seda, mida ma kogen või teen praegu, siis naerata endale ja ütle: “Ei. Praegu olen vaid mina ja ise. See on meie ühine aeg.” Sinu närvisüsteemile on see uus kogemus ja aitab murda vana harjumuse mustrit.
2. Õpi märkama, millal ellujääja rooli haarab
Kui sa märkad kedagi torisemas oma peas, siis võta korraks aeg maha ja küsi endalt: “Kes minus praegu räägib? Kas looja, kriitik, ellujääja või veel keegi?” Selle küsimusega ei vastandu sa ühegi osaga endas. Kuid see aitab sul ära tunda, kes parasjagu vestlust juhib. Ja sageli piisabki ainult märkamisest. Nemad tahavad lihtsalt sõna saada. Seal all võib olla mingi vajadus, hirm või varasem kogemus, mis vajab märkamist ja tunnustamist.
3. Loo enda loovusele “mängu äratamise rituaal”
See on selline hardcore-praktika, kui tunned, et vajad tugevamat nügimist. Enne kui võtad ette mingi loomingulise projekti, tee korraks midagi täiesti lapselikku. Just lapselikku, sest lapsik on juba hinnang su tegevusele aga selle tegevusega on sul just vaja ületada enesele antud hinnangud, pisendavad laused ja kriitika. Ehk siis tee midagi siiralt lapselikku. Näiteks:
- põrgata viis minutit palli või mängi koeraga (kassiga)
- kuula ära üks naljakas laul, laula kaasa ja tantsi
- joonista silmad kinni või kahe käega korraga
- enne kirjutama hakkamist kirjuta viis täiesti mõttetut lauset
- ehita paar minutit midagi legoklotsidest või leivapudist jne
Miks? Sest sinu aju ei lülitu loovasse seisundisse pelgalt mõtete kaudu, vaid ennekõike kogu kehaga. Mäng on kehaline seisund. Sinu keha mäletab, kuidas mängimine käis, seega järgne oma kehale.
4. Jälgi oma sõnu ja keelekasutust – Hommikupäevik
Viimane aga tegelikult esimene. Ehk siis ära alusta päeva küsimusega: “Mida ma pean täna tegema?” vaid: “Mida ma täna tegema hakkan? Mida ma valin täna teha?” Tundub väike nihe aga sõnadel on jõud taga. “Ma pean” käivitab kontrollsüsteemi ja ellujäämise, “Valin teha” loob tunde, et sul on siiski valik ja siin mängib rolli taas see harjutamise jõud. Mina kasutan juba aastaid Hommikupäevikut (samuti Julia Cameroni praktika). Päeva alustades kirjutan vähemalt kolm lehekülge päeva esimesi mõtteid üles, loon niimoodi päevale sissejuhatuse ja häälestan end eesolevaks päevaks. Vahel torisen kohe mõnuga ehk “oksendan” kõik uniselt porised mõtted ja tunded välja või tunnen meeletut tänulikkust ja panen kirja kümneid asju, mille eest tänulik olen: et päike paistab aknast sisse, et padi on pehme, et on rahu ja ma ei pea kartma, et oleme terved, et mu tekk lõhnab nii puhtalt jne. Panen kirja kõik oma soovid, unistused ja palved. Hommikupäevik toetab kindlasti su loovuse ja eriti loovkirjutamise kasvu ja aitab regulaarselt kasutades sul end paremini tundma õppida. Sest sa avastad niimoodi korduvaid mustreid oma mõtetes, sõnakasutuses ja saad vajadusel korrektuure teha.
Ma olen aastaid tegelenud erinevate loovtegevustega: aiandus- ja loovteraapiatega, kunsti ja luuletamise, meisterdamise, loovkirjutamisega jne. Lisaks viimasete aastakümnete konstellatsioonitöö, psühholoogia, erinevad teraapiad ja eneseanalüüs. Oled õppinud oma kriitikuga vestlema ja mõistma oma süsteemi, avastanud oma alateadlikke osasid – varju ja valgust. Ja ma ei püüagi enam oma kriitikut meeleheitlikult vaigistada. Olen temaga leppinud ja märganud, milliseid vajadusi ta kaitseb. Viimaste aastate käigus aga on tema kõrvale tekkinud üks uus tegelane? Või oli see aastaid lihtsalt vait… Ta ei vaidle kriitikuga, vaid vastab lihtsalt: “Ma ei tea. Aga vaatame, mis juhtub.” Sest ma nagunii ei tea, mis juhtub ja ma ei saagi alati teada. Aga ma saan olla uudishimulik ja mänguline. Nagu suunataju, minu sisemine kompass. Ja kompass ei ütle ju kunagi, mis sind ees ootab. Tema näitab lihtsalt suunda. Kontroll tahab kohe teada sihtkohta, suunataju vajab vaid järgmist sammu. Võib-olla mängulisus sisaldabki usaldust, et me ei pea kogu teed ette nägema. Aga meil on võimalus astuda esimene samm ja siis vaatame, mis juhtub. Elu lihtsalt rullub lahti (W.Nelles)
Ehk võiks selle peatüki nüüd lõpetada ühe väga lihtsa harjutusega. Küsin endalt õhtuti enne uinumist: Kas ma täna tegin midagi, millel polnudki võibolla muud eesmärki kui see, et see oli nii mõnus ja tore ja elamist väärt? Mida uut ma täna kohtasin või kogesin? Mille eest täna (eriti) tänulik olen? Need küsimused õpetavad mu aju märkama hetki ja kohalolu – et elu ei ole järjekordne kasumlik projekt, vaid lihtsalt minu kogemus. Kui sa selliseid hetki teadlikult märkad ja väärtustad, siis hakkab su närvisüsteem tasapisi õppima, et ei juhtunudki miskit hullu ja ka sellistel hetkedel on turvaline olla. Ning minul on küll nii, et mõnikord kasvavad just sellelt pinnalt välja mu kõige elujõulisemad ideed ja projektid.
Mõtisklus sündis ajendatuna Julia Cameroni tsitaadist ja Wilfried Nellese uue raamatust “Võta oma elu avasüli vastu”, mida mul oli au ja siiras rõõm eesti keelde tõlkida ja mille põhimõtteid LIP-meetodina igapäevaselt oma töös kasutan. Raamatu saad endale kõige soodsamalt tellida otse kirjastuse lehelt.
Muide, aegajalt teeme sõpruskonnaga läbi pikemaid Loovrännakuid, et üksteist inspireerida ja toetada. Ma olen selleks puhuks loonud ühe privaatse ja turvalise FB grupi: Loovuse teel. Olen sinna kogunud ja üles riputanud Julia Cameroni loovust äratavad harjutused. Aegajalt jagan ka oma praktikaid ja Kohtumisi Kunstnikuga. Kui tunned kutset, oled oodatud liituma.
Kui aga tunned, et ellujääja või kriitik sinus vajab rahulikke läbirääkimisi ja neutraalset lepitajat, siis võta minuga julgelt ühendust ja ma hoian sulle ruumi, kus teil on turvaline omavahel kohtuda ja sõpradeks saada.